Reklaamvideo hind Soomes: millest erinevus tekib

Küsimusele "kui palju reklaamvideo maksab" ei ole ühte vastust, sest sama sõnaga müüakse kahte eri toodet. Sama hinnapäring toob Soomes hindu paarisajast eurost mitmekümne tuhandeni. Hajuvus ei tule sellest, et keegi hinnastab valesti. See tuleb sellest, mis on tootmisse sisse arvestatud ja kui kaua video peaks elama.

Kaks täiesti eri toodet sama nime all

Traditsiooniline reklaamvideo tähendab tootmist, kus on stsenaarium, võttegrupp, valgustus, esinejad ja järeltootmine. Lõpptulemus peab vastu aastaid ja töötab veebilehe avalehel, messidel ja vajadusel televisioonis. Hind on kümnetes tuhandetes.

Short-form reklaamvideo on 15-30 sekundi pikkune püstvideo sotsiaalmeediasse. Selle elutsükkel on nädalad ja see ongi mõeldud uuega asendamiseks. Hind on sadades, kui tootmine on pidev.

Mõlemal on oma koht. Probleem tekib, kui ostetakse esimest ja oodatakse teise tulemusi. Üksik vabakutseline küsib turul lühivideo eest tavaliselt 200-500 eurot, väikese tiimi võttepäev jääb sageli paari tuhande kanti ja täismahus reklaamfilm koos režissööriga on omaette kategooria. Kõiki kolme võib pakkuda pealkirja "reklaamvideo" all.

Millest traditsioonilise tootmise hind koosneb

Kui produktsioonifirma pakkumine on 15 000 eurot, ei ole see tehnika. See on inimeste aeg ja see jaguneb kolme etappi.

Eeltootmine on briif, kontseptsioon, stsenaarium, storyboard, esinejate valik, võttekohtade otsimine ja võtteload, ajakava ning tootmisplaan. See etapp võtab kalendris sageli rohkem aega kui võte ise ja seda arveldatakse produtsendi ja režissööri tundides.

Võttepäev seob tavaliselt viis kuni kaheksa inimest samasse kohta samal ajal. Režissöör, operaator, valgustaja, helimees, produtsent, assistent ja esinejad on kõik päevatasuga. Peale tulevad tehnika ja võttekoha rent, sõidud, toitlustus ja kindlustused. Üks lisavõttepäev on tootmise kõige kallim üksik lisa.

Järeltootmine on montaaž, värvimääratlus, helidisain, muusika litsentsimine, graafika ja subtiitrid. Siia kuuluvad ka parandusringid ja nende arv tasub pakkumises kokku leppida. Kaks ringi on normaalne, piiramatu arv mitte.

Neljas kulurida, mis ostjal sageli täiesti meelest läheb, on õigused. Esinejate kasutusõigus, muusika litsents ja reklaamkasutuse kestus hinnastatakse eraldi. Video, mille esinejaleping katab ühe aasta Soomes, on teine toode kui video, mida võib reklaamina näidata kolm aastat. Võrdlusaluseid eri tootmistasemete hindade kohta leiate artiklist videotootmise hinnad.

Miks kallis video sotsiaalmeedias harva töötab

Sotsiaalmeedias konkureerib video voos inimeste enda sisuga. Lihvitud tootmine tuntakse paari sekundiga reklaamina ära ja keritakse edasi. Sama raha annab parema tulemuse, kui see jagada mitme toorema video vahel.

Teine probleem on kogus. Ühe kalli videoga ei saa midagi testida. Kümne soodsamaga saab testida kümmet konksu ja leida selle ühe, mis töötab. Pärast seda teate, mida tasub paljundada. Teemast lähemalt: orgaaniline või tasuline.

Kolmas asi on tehniline. Suur osa kallitest tootmistest kavandatakse horisontaalsesse kaadrisse ja heli peale. Voos vaadatakse videot püstiselt, sageli ilma helita, telefoniekraanil, kus nägu on pöidla suurune. Tagantjärele püstiseks kärpimine ei paranda seda, et pilt on kavandatud teiseks kasutuseks.

Kuhu raha tasub panna

Esimesed kaks sekundit otsustavad, kas ülejäänu vaadatakse ära. Sellele tasub kulutada ülejäänud tootmisega võrreldes ebaproportsionaalselt palju aega. Praktikas tähendab see, et konkse kirjutatakse mitu ja parimad valitakse alles andmete põhjal.

Tehnikasse ei tasu ebaproportsionaalselt panustada. Telefonist piisab, kui valgus ja heli on korras. Põhjendused leiate artiklist kuidas alustada lühivideote tegemist. Rahalle saa parhaan vastineen käsikirjoituksessa, esiintyjän valinnassa ja leikkauksen rytmissä, koska ne näkyvät katsojalle ensimmäisenä.

Reklaamkasutus ja orgaaniline sisu ei ole sama tellimus

Reklaamikreatiiv peab tegema selgeks ühe asja: mis toode on, kellele see on ja mida vaataja peaks järgmisena tegema. Toode peab olema näha, lubadus peab olema arusaadav ilma helita ja materjalist on vaja mitut variatsiooni, sest platvorm õpib kiiremini, kui tal on, mida võrrelda. Lisaks nõuab reklaamkasutus õigusi, mis katavad tasulise levi, ja see ei ole tegijaga sõlmitud lepingus iseenesestmõistetav.

Orgaaniline sisu tohib olla toorem. Seal töötab lugu, arvamus, protsess ja inimene, kes räägib otse kaamerasse. Müügijuttu ei pea igas videos olema ja sageli on see kahjuks. Sisutüüpide erinevused oleme täpsemalt läbi käinud artiklis mis on UGC-sisu.

Praktiline erinevus on selles: reklaami näidatakse samale publikule korduvalt, nii et see kulub ära. Orgaanilist videot näidatakse iga kord peamiselt uuele publikule, nii et see samamoodi ei kulu.

Elutsükkel on kanaliti erinev

TikTokis ei sõltu levi jälgijate arvust ja video võib lendu minna veel nädalaid pärast avaldamist. Samas trendi või heli külge seotud video vananeb kiiresti. Reelsis on loogika sarnane, aga salvestamised ja profiilikülastused kaaluvad rohkem. Shortsis on saba kõige pikem, sest otsing ja soovitused tõstavad esile ka vana materjali. Kanalivalikust lähemalt artiklis Instagram Reels või TikTok.

Tasulises levis ei mõõdeta elutsüklit päevades, vaid väsimises. Kui sagedus tõuseb ja klikimäär langeb, samal ajal kui hind tulemuse kohta tõuseb, on kreatiiv läbi põlenud ja asemele on vaja uut. Veebilehe brändifilm ja müügimaterjal elavad aastaid, sest sama vaataja näeb neid ühe korra.

Millal kallis tootmine ära tasub

Kui videol on üks selge ülesanne ja see peab kaua vastu pidama. Brändifilm veebilehele, tootelansseering, messi jäädvustus või müügimaterjal kohtumisteks. Siis on ühekordne investeering põhjendatud.

Hea viis seda kontrollida on jagada hind kasutuskuudega. Video, mis käib kolm aastat avalehel ja müügikohtumistel, maksab kuus vähem kui üks sotsiaalmeedia postitus, kui seda päriselt kasutatakse. Sama arvutus paljastab ka selle, millal investeering ära ei tasu: kui video vananeb tootemuudatuse tõttu kuue kuuga, on hind kasutuskuu kohta mitmekordne.

Kõige selgem juhtum on reklaamvideo, mille taha pannakse suur meediaeelarve. Kui videot näidatakse mitme tuhande euro eest, on tootmise hind tervikust murdosa. Siis ei ole oluline küsimus video hind, vaid see, mitu reklaamiversiooni samast materjalist testimiseks saab. Sellest lähemalt lehel tasuline reklaam ettevõtetele.

Üks võte, mitu reklaamiversiooni

Iga tootmise kõige kallim osa on saada õiged inimesed samasse kohta samal ajal. Kui nad seal on, maksab lisamaterjal vähe. Seetõttu tasub võte kavandada modulaarseks juba stsenaariumi etapis.

Praktikas tähendab see, et sama võttega filmitakse kuus või kaheksa erinevat algust, üks põhiosa ja paar erinevat lõppu. Montaažilaual pannakse neist kokku versioonid, kus vahetub konks, kestus, subtiitrid, üleskutse või kuvasuhe. Ühe lisaversiooni hind on järeltootmise tunnid, mitte uus võttepäev, ja vahe on kergesti kümnekordne.

See on ka põhjus, miks reklaamiplatvormile tasub viia korraga mitu kreatiivi. Platvorm suunab eelarve versioonile, mis töötab, aga ainult siis, kui tal on valikuid. OnePlusiga tõi neli postitust 131 000 vaatamist, 650 protsenti orgaanilist kasvu ja eelmise partneriga võrreldes kolmekordse tulemuse. Kogus ei olnud suur, aga materjalist saadi välja mitu kasutust.

Reklaamvideo hind meediaeelarve suhtes

Tootmise hinda ei tasu hinnata eraldi. See on mõistlik ainult suhtes sellega, kui palju raha on video näitamiseks.

Kui meediaeelarve on 10 000 eurot kuus, on paari tuhande suurune tootmine tervikust väike osa ja teenib end tagasi juba sellega, et kreatiiv on parem. Kui meediaeelarve on 500 eurot kuus, on sama tootmine meediast neli korda suurem ja raha on kinni materjalis, mida keegi ei näe. Jäme rusikareegel on, et tootmine tohib võtta alla kolmandiku kuu turunduseelarvest ja ülejäänu peab minema levisse.

Eelarves tasub arvestada ka kreatiivi uuendamisega. Üks reklaamvideo ei pea vastu tervet kvartalit, kui selle taga on märkimisväärne meediapanus. Praktikas on uusi versioone vaja iga kuu ja see on korduv kulu, mitte ühekordne ost. Kuidas tulemusi jälgida, oleme läbi käinud artiklis sotsiaalmeedia turunduse mõõtmine.

Levinumad vead reklaamvideo ostmisel

Pakkumisi võrreldakse ainult lõppsumma järgi, kuigi sisu erineb. Ühes on kaks parandusringi, kolm kuvasuhet ja kaheaastane reklaamkasutusõigus, teises üks fail. Need ei ole sama toode.

Kasutusõigused jäävad kokku leppimata. Video on valmis, kampaania käib ja poole aasta pärast selgub, et esinejaleping kattis ainult orgaanilise avaldamise.

Video kinnitatakse sisemise maitse järgi. Tegevjuhile meeldib aeglane algus, kus on näha kontori fassaad, ja vaataja kerib videost üle enne, kui logo ekraanile jõuab.

Võte tellitakse ilma leviplaanita. Materjal on kõvakettal, keegi ei vastuta avaldamise eest ja kolme kuu pärast pole seda kuskil kasutatud.

Kogust alahinnatakse. Ostetakse üks video, kui vaja oleks kümmet, ja järeldatakse selle põhjal, et kanal ei tööta. Hinnatasemest ja sellest, mida pidev tootmine praktikas maksab, räägime lähemalt artiklis lühivideo hind ning hinnakirjas.

Sotsiaalmeedia iganädalaseks tegemiseks see ei sobi

Kui eesmärk on kanalit ehitada, ei tööta kalli ühekordse tootmise loogika. Kanal premeerib järjepidevust ja järjepidevus on koguse ja kulu küsimus. Meie mudel selleks on kirjeldatud lehel lühivideod ettevõtetele.

Suurt ühekordset tootmist ei tasu osta ka siis, kui toode või teenus muutub kiiresti, sihtrühm on veel lahtine või ettevõttes pole kedagi, kes avaldamise eest vastutab. Neis olukordades tasub raha panna odavamasse testimisse, kuni on teada, milline sõnum toimib. Kallis tootmine tasub ära alles pärast seda, kui on teada, mida selles öelda tuleb.